- Kursuste kalender
Käesolev blogipostitus on pärit Tallinna Ülikooli andragoogika bakalaureuseõppe 2025. aasta sügissemestri kursuselt „Esitlus- ja aruteluoskused“. Artikli autor on Ellen Heinalo – andragoogika üliõpilane, ema ja keeltekooli koolitusjuht, kelle huvi täiskasvanuhariduse vastu on kujunenud isikliku õppija- ja kasvamiskogemuse kaudu. Oma kirjutises käsitleb autor õppimist kui elukestvat protsessi, mis ei piirdu klassiruumiga, vaid toimub igapäevastes vestlustes, väljakutsetes ja kogemustes. Postitus on avaldatud sugesto.ee lehel autori loal. Originaalartikkel leitav siit.
Kuigi täiskasvanuna õppimine võib tunduda hirmutav ja kohustuste vahel keeruline, on sel teekonnal erakordne potentsiaal muuta meie elu tähendusrikkamaks. TreeImage. Ellen Heinalo Mõtlik naine akna ääres, sümboliseerides enesearengut ja õppimist täiskasvanueas. (c) Siiri Kumari Täiskasvanuna õppima asumine on ühtaegu inspireeriv ja hirmutav teekond. Kui laste puhul peetakse õppimist elu loomulikuks osaks, siis täiskasvanute hariduse vajalikkus jääb sageli tagaplaanile. Ometi vajame ka täiskasvanuna uusi teadmisi, oskusi ja võimalusi enesearenguks. Täiskasvanueas ei teki võimalused enam iseenesest, vaid eeldavad teadlikku valikut ja sisemist valmisolekut õppida. Soov areneda ja oma elu teadlikult kujundada ei tähenda, et õppimise teekond oleks lihtne või mugav. Vastupidi, vastutuse ja ootuste kasv muudab täiskasvanuna õppimise sageli emotsionaalselt keerukamaks.
Täiskasvanuna õppimine võib kohutada isegi rohkem kui lapsena, sest nüüd on meil kogemused, ootused ja kohustused, millele lisandub ka soov mitte ebaõnnestuda. Tekivad erinevad küsimused stiilis “mis siis, kui…?” Kahtlused on loomulik osa igast algusest, kuid küsimustele vastuste otsimine ongi õppimise tegelik väärtus, mis aitab kasvada ja mõista, et õppimine ei ole ainult teadmiste omandamine, vaid ka sisemine teekond. Kas oled kunagi tundnud, et õppimiseks on liiga hilja või, et elukogemus justkui kohustab Sind juba teadma? Mina mõtlesin samamoodi, kuni mõistsin, et see tunne ongi uue alguse märk. Enesemääratlusteooria kohaselt võivad täiskasvanud õppimist alustada ka välise motivatsiooni mõjul, kuid õppimine muutub püsivaks ja tähenduslikuks siis, kui see on seotud õppija enda eesmärkide, autonoomia ja sisemise motivatsiooniga (Ryan & Deci, 2000)
Olen oma elus korduvalt alustanud kooliteed, kuid erinevatel põhjustel – olgu selleks aeg, rahalised piirangud või pereelu – on õpingud jäänud pooleli. Seekord alustasin uuesti teadliku eesmärgiga. Soovin mitte ainult omandada teadmisi, mida saan rakendada praktikas ja tõestada endale, et suudan, vaid olla ka eeskujuks oma perele. Seega, alustades taas kooliteed, tegin teadliku valiku nii eriala suhtes kui enda õppija rolliga.
Sarnased motiivid ilmnesid ka õpingute käigus toimunud aruteludes, kus käsitlesime põhjuseid, miks me täiskasvanuna õppima tuleme. Üheks korduvaks teemaks oli soov murda perekondlikke mustreid ehk teha midagi teisiti, kui varasemad põlvkonnad on teinud. Selline teadlik mõtestamine, miks ja kuidas me oma otsuseid teeme, ongi osa õppimise protsessist.Sellise refleksiooni kaudu avaneb õppimise sügavam väärtus, mis ei seisne ainult saavutatud tulemustes, vaid teekonnas endas, et liigud samm-sammult edasi, küsid, avastad ja õpid end tundma. Õppimine ei tee inimest automaatselt paremaks, kuid see muudab ta teadlikumaks iseendast, oma eesmärkidest ja võimalustest. Ilmselt oled Sinagi tundnud, et iga kord uuesti alustades ei alusta sa nullist, vaid juba targema ja kogenumana. Antud teadmine iseenesest ongi üks õppimise tugevusi. Tänapäeva maailm muutub kiiresti ning seetõttu on elukestev õpe ja ümberõpe muutunud olulisemaks, kui kunagi varem. Kuigi elame siin ja praegu, on õppimise eesmärk sageli tulevikku suunatud, sest õppimine aitab luua võimalusi, mida meil täna veel ei ole.Isiklikud kogemused õppijana on andnud mulle laiema arusaama ka ühiskonna tasandil, miks elukestev õpe ei ole pelgalt trend, vaid paratamatus.
Haridust on meie ühiskonnas traditsiooniliselt väärtustatud eelkõige laste ja noorte puhul, kuna koolihariduse kaudu kujundatakse teadmised ja oskused, mida peetakse vajalikuks iseseisvaks toimetulekuks ja ühiskonnas osalemiseks. Täiskasvanuharidus on seevastu kujunenud pigem valikuliseks õppimise vormiks, mis eeldab õppijalt teadlikku otsust ja isiklikku vastutust. Samas vajavad õppimis- ja arenguvõimalusi ka täiskasvanud. Üha enam mõistetakse, et täiskasvanuharidus ei ole luksus, vaid ühiskonna jätkusuutlikkuse oluline eeldus. Sageli räägime haridusest kui süsteemist, kuid selle keskmes on alati inimesed ehk õppijad oma erinevate kogemuste, vajaduste ja ootustega.
Andragoogika kui täiskasvanute õpetamise ja õppimise teadus lähtub põhimõttest, et iga õppija tuleb õppeprotsessi oma elukogemusega, mis kujundab õppimise sisu ja viisi. Täiskasvanud õpivad kõige paremini siis, kui nad saavad oma õppimist ise juhtida ning siduda uued teadmised oma kogemustega. Üks andragoogika keskseid põhimõtteid ongi, et oma õppimise keskmes ongi just õppija, mitte õpetaja, õppekava ega tulemus (Märja, 2021; Jõgi, 2021). Täiskasvanueas õppimine tähendab seega teadlikku enesearengut ja vastutuse võtmist oma arengu eest. Kas polegi täiskasvanuea õppimise kõige loogilisem mõte, et mida suurem on vastutus, seda vajalikum on eneseareng?
Täiskasvanuna õppimine on sageli keeruline, sest lisaks õpingutele tuleb tasakaalustada töö-, pere- ja muid elukohustusi. Kiiresti muutuvas töö- ja elukeskkonnas on paindlikkus ja valmisolek õppida muutunud hädavajalikuks, kuid mainitud tingimused teevad õppimise sageli emotsionaalselt ja praktiliselt nõudlikuks.
Ametikoha saamine ja hoidmine on üks peamisi põhjuseid, miks täiskasvanud õppima suunduvad. Tänapäeval võib ühele töökohale kandideerida sadu inimesi, kuid sageli jääb suur osa kandidaate vastuseta. Selline olukord sunnib inimest ise analüüsima, kas põhjuseks on vähene kogemus, ebapiisav haridus või sobimatus ootustes ja vaadetes.
Samas ei ole õppimine ainult tööalane vajadus. Õppimine võib olla ka viis enda eest hoolitseda ning suurendada oma toimetulekuvõimet maailmas, mis muutub iga aastaga keerukamaks. Õppimine annab inimesele tunde, et tal on võimalus oma elu teadlikult suunata, mitte üksnes oludega kohaneda.
See tõstatab küsimuse – kas meie ühiskond toetab piisavalt neid, kes sooviksid õppida, kuid kelle võimalused on piiratud ning kas õppimine on täna kõigile kättesaadav või jääb see endiselt pigem privileegiks.
Sellises olukorras muutub eriti oluliseks õppija enda roll ja vastutus oma arengu eest. Seega kinnitavad nii isiklik kogemus kui ka käsitletud teoreetilised vaated, et täiskasvanuna õppimine on oluline nii indiviidi kui ka ühiskonna jaoks, sest õppivad ja eneseteadlikud täiskasvanud suudavad paremini kohaneda muutustega, võtta vastutust ning panustada oma pere, tööelu ja kogukonna toimimisse.
Siit jõuame eneseteadlikkuseni kui õppimise sisemise aluseni. Eneseteadlikkus on üks olulisemaid muutuste käivitajaid. Enesesse vaatamine on arengu ja õppimise viis olgu see seotud formaalse haridusega või üldise eneseanalüüsiga. Küsimus ei ole ainult selles kas õppida, vaid kas oleme valmis innustama ka teisi täiskasvanuid õppima ja arenema, hoolimata hirmudest ja kahtlustest. Täiskasvanuna õppimine ei tähenda ainult uute teadmiste omandamist, vaid valmisolekut võtta vastutus oma arengu eest ja uskuda, et muutus on võimalik igas eluetapis. Sellest sisemisest otsusest algabki õppimise teekond.
